Kirjeldus
Lääts on väga vana kultuurtaim. Arvatakse, et ta oli esimene taim üldse, mida inimesed juba neoliitikumis kasvatama hakkasid. Läätse (Lens) perekonda kuulub neli liiki üheaastaseid taimi, mis kasvavad Vahemere maades, Lääne-Aasias ja Aafrikas. Tema tuntumad sugulased on hernes, uba, akaatsia, kuldvihm, kikerhernes ja ristik. Botaaniliselt kõige lähedasem on hiirehernes.
Sordid erinevad taime kõrguse, seemne suuruse ja värvi poolest. Tuntakse rohelisi, pruune ja punaseid läätsi. Pruunid ja rohelised läätsed vajavad pehmeks keetmiseks tund aega, punased läätsed saavad 20–30 minutiga söögivalmis. Keedetud või hautatud läätsesid võib kasutada mitmesugustes roogades. Kõige levinumad on need supis ja salatis. Keedetud seemneid võib ka püreestada.
Inimese jaoks on läätsetoit väärtuslik just sobiliku ja rikkaliku aminohapete koostise poolest. Lisaks sellele on lääts oluline foolhappe-, B-grupi vitamiinide ja kaaliumiallikas. Märkimisväärses koguses sisaldab lääts veel rauda, fosforit ja magneesiumi. Inimorganismile on lääts oluline ka oma kiudaine- ja valgusisalduse poolest. Erinevalt paljudest teistest kaunviljadest sisaldavad läätseseemned vähe rasva. See teeb läätsest väärtusliku taime tervislikult toitujale. Läätsi võib pärast kuivatamist jahvatada jahuks ja seda leivaküpsetamisel kasutada. Läätseseemned sobivad ka idandamiseks.